Lampvõimendi
Elektronlampidega stereovõimendi
Alates möödunud sajandi 60. aastatest on elektronlamp aktiivelemendina transistori poolt peaaegu täielikult välja tõrjutud. Siiski leiavad paljud audiofiilid, et kõige meeldivamalt kõlab just lampvõimendi heli. Määravaks ei peeta seejuures mitte niivõrd tehnilisi näitajaid, mis on transistorvõimendeil peaaegu kõigis kategooriates paremad, vaid eelkõige just helipildi individuaalset taju, selle vastavust harjumuspärasele kõlale. Võimendit koos kvaliteetkõlaritega käsitatakse omaette muusikainstrumendina.
Üks väheseid tehniliselt kirjeldatavaid parameetreid, mida võib kirjutada lampvõimendite plusspoolele, on harmooniliste soodsam struktuur. Nimelt ei olene moonutuste märgatavus ainuüksi lisanduvate harmooniliste protsendist, vaid ka nende koostisest, kusjuures paarisarvulised komponendid on vähem märgatavad kui paarituarvulised. Näiteks 500-hertsisele siinussignaalile lisanduvad elektronlambis ülemtoonid sagedusega 1000, 2000, 4000 Hz, nii et iga järgmine sagedus on oktavi võrra kõrgem ja amplituud poole väiksem. Niisuguste harmooniliste ülemtoonide jada (mis tekib ka nt pillikeele võnkumisel) mahendab põhitooni kõla. Seevastu signaalile lisanduvad paarituarvulised sagedused (näitejuhul 1500 Hz, 2500 Hz, 3500 Hz) ei moodusta kahekordselt kasvavate sageduste jada ning põhjustavad disharmooniat.
Elektronlampide kasutamine on mõttekas nt kitarrivõimendis, mille ületüürimisel lisanduvad paarisharmoonilised sagedused just aitavad luua soovitud kõla. Sel juhul võibki 0,5-protsendilise harmoonmoonutusega lampvõimendi kõlada paremini kui transistorvõimendi, mille üldine klirrtegur on 0,1 %.
Kasutatud kirjandus:
Lembit Abo. Koduelektroonika käsiraamat. Tallinn, 2007. 352 lk.
https://et.wikipedia.org/wiki/Heliv%C3%B5imendi